esmaspäev, 15. detsember 2014

Püsililled

  1. Too välja püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.
Püsililledeks (püsikuteks) loetakse rohtseid ilutaimi, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. 
Eelised:
·         Püsililled on välja arenenud vastavalt kasvukohale sobilik juurestikutüüp.
·         Õitsevad kauem
·         Vastupidavamad külmale
·         Vähene hooldusvajadus
Puudused:
·         Kasvavad enamasti puhmastes, mis võivad aastate jooksul oma kasvukoha jaoks liiga suureks muutuda
·         Osad õitsevad alles paari aasta pärast
See, et kasvavad sama koha peal mitmeid aastaid on eeliseks kui ka puuduseks. Kellele meeldib vaheldusrikkam peenar, selle jaoks on puudus ja kellele meeldib püsivus on see eeliseks.

     2. Millist vegetatiivse paljundamise viis soovitaksid püsikute paljundamisel kasutada ja millist mitte? Põhjenda, lisa näiteid.

Kõige lihtsam ja levinum vegetatiivne paljundamise viis on ilmselt jagamine. Jagada võib peaaegu kõiki püsililli, väljaarvatud jagunematu peajuurega taimi, mis taluvad juurte või juurekaela vigastamist halvasti ja nad võivad jääda kauaks põdema (nt kipslill, ogaputk, adoonis, lõokannus). See on kiireim viis saada uusi elujõulisi taimi.

Vegetatiivsest paljundamise viisidest soovitaks kõige vähem paljundamist sibulatega, kuna see on kõige pikaldasem. Sellisel viisil peab väiksemaid sibulaid aastaid pottides ette kasvatama, õitsva taime saamiseni võib kuluda ligikaudu viis aastat.


      3. Soovita vähemalt 4-5 püsilille (eesti- ja ladinakeelsete nimedega, lisada võib ka sordi nime) erinevatesse kasvukohtadesse. Leia soovitatud taimede fotosid (võivad olla ka enda pildistatud) ja koosta nendest kollaažid (iga kasvukoha taimedest eraldi).

·         Soovitan päikeselisel, kuivas ja toitainetevaeses muldades kasvatada Mägisibulat (Sempervivum), harilikku karukella Pulsatilla vulgaris), Alpi asterit (Aster alpinus), harilikku raudrohtu (Achillea millefolium).
Joonis 1. päikeselinele, kuivale ja toitainetevaesele muldadele sobivad taimed

Taimede pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt:

·         Soovitan poolvarjuliseles, toitaineterikkal muldadel kasvatada viljatut kurereha (Geranium x cantabrigiense) 'Karmina', kopsurohtu (Pulmonaria), hostat (Hosta) 'Brim Cup'  , siberi võhumõõka (Iris sibirica) 'Silver Edge'.


Joonis 2. poolvarjulisele, toitaineterikkale muldadele sobivad taimed

Taimede pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt:

·         Soovitan varjulisel ja happelistel muldadel kasvatada Hostat (Hosta) 'Fire Island', väikest igihalja (Vinca minor), harilikku kitseenelast (Aruncus dioicus) 'Kneiffii', laudlehte (Astilboides tabularis).
Joonis 3. varjulisele ja happelistele muldadele sobivad taimed

Taimede pildid pärinevad järgmistelt veebilehtedelt:



Kasutatud materjal:


neljapäev, 20. november 2014

Suvelilled

1.      Koosta suvelillede SWOT analüüs

Suvelillede tugevused
Suvelillede nõrkused
·         Kiire kasv
·         Rikkalik õitsemine
·         Suhteliselt pikk õitsemisperiood
·         Võimalus pakkuda vaheldust

·         Kasvatamise ja kasutamise kulukus
·         Vajavad lisakütet
·         Vajavad lisavalgust
·         Mõned taimed ei jõua kehvade tingimuste korral viljumiseni
Suvelillede võimalused
Suvelillede ohud
·         Ettekasvatamisel õitseaeg pikeneb
·         Väetise lisamisel õitsemine intensiivistub


·         Külm
·         Liigne palavus
·         Kuivus
·         Ülekastmine
·         Pimedus



2.      Võrdle, seemnete skarifitseerimist ja stratifitseerimist. Mis need on?

Skarifitseerimine ehk seemnete töötlemine  on taime seemnekesta tahtlik vigastamine, et see muutuks vett ja gaase läbilaskvaks            
Skarifitseerimiseks on kolm viisi:                                                                  
1. Mehaanilist skarifitseerimist kasutatakse tugeva ja tihedakestaliste seemnete puhul. Suurt hulka seemneid töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes – skarifikaatorites. Väikseid koguseid võib töödelda purgis või spetsiaalsetes anumates seemneid hõõrudes või raputades  segatuna liiva, kruusa või klaasi puruga. Suuri seemneid võib vigastada viili või smirgelpaberiga hõõrudes. Vältida tuleks seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt kesta vigastamisest. See võib kergesti vigastada ka idu. Et hinnata, kas seemneid on piisavalt töödeldud ja kest vigastatud, leotatakse neid mõni päev leiges vees. Kui seemned ei ima vett, siis on seemnekesti ebapiisavalt kahjustatud. Seemned, mis imavad end vett täis, võib külvata. Töödeldud seemneid ei saa enam kaua säilitada, kuna nad on muutunud haigustele vastuvõtlikuks.





2. Keemilist skarifitseerimist kasutatakse samuti paksuseinaliste ja tihedate seemnete korral. Selleks kasutatakse kontsentreeritud väävelhapet, lämmastikhapet või soolhapet. Töötlemisel asetatakse seemned klaasnõusse ja valatakse peale 2 osa hapet. Seemneid tuleb aegajalt segada ja kontrollida protsessi kulgu. Kui seemne kest on jäänud paberilehe paksuseks tuleb töötlemine koheselt lõpetada ja pesta seemned voolava vee all 10 min. ning teha külv või stratifitseerida. Kuna keemilise skarifitseerimise käigus tekib soojus, võib tekkida vajadus purki jahutada. Keemilise skarifitseerimise aeg sõltub seemnekesta paksusest aga selleks kulub umbes 5…30 minutit. Perekonnad, mille seemnete kraapimine või keemiline töötlemine kiirendab idanemist: koldrohi, kanna, iiris, hibisk, lupiin, pojeng.

3. Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine keeva veega. Seda tehakse peamiselt liblikõieliste, tihedakestaliste seemnete korral. Seemned asetatakse 10…20 sekundiks keeva vette ja seejärel mõneks sekundiks külma vette. Sellist tegevust korratakse 2…3 korda. Vahelduval temperatuuril seemnekest praguneb.



Stratifitseerimine ehk seemnete kihitamine on seemnete allutamine soodsatele temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimi tingimustele teatud aja jooksul nimetatakse seemnete stratifitseerimiseks. Stratifitseerimist kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimisaeg võib olla 1 kuust kuni 2 aastani. Stratifitseerimise läbiviimiseks sobib kõige paremini kelder kuigi sobib kasutada  ka kaevikuid. Stratifitseerimiseks tuleks võtta liiva ja turba segu 1:1. Seemnete ja substraadi vahekord peaks olema ühe osa seemnete kohta 3 osa substraati mis on parajalt niiske. 1…2 korda kuus tuleks seemneid kontrollida ja segada, et õhutada substraati. Vajadusel tuleb lisada vett. Stratifitseerimistemperatuur on 0…+5oC. Juhul kui seemned on stratifitseerimise läbinud kiiremini kui arvestati, tuleks seemned asetada välja lumele ja katta pealt lumega. Lume kevadise sulamise vältimiseks kaetakse see saepuru või põhuga. Temperatuur lumes, seemnete piirkonnas ei tohiks olla madalam kui  –1…–3oC. Stratifitseerimisperioodi läbimisest annavad märku seemnetest ilmunud idujuured. Sellised seemned on väga tundlikud läbikuivamise suhtes, seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist. Stratifitseeritud seemneid saab külvata kevadel, kuid nad tuleb enne külvi puhtaks pesta. Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate seemneid.



3.      Põhjenda, miks on suvelilli otstarbekam seemnetega paljundada. Kuidas seemnetega paljundamine toimub? (Kui sinu arvates polegi suvelilli otstarbekas seemnetega paljundata, siis põhjenda sedagi.)
Seemnetega saab paljundada praktiliselt kõiki taimi. Seemnetega paljundamisel on palju eeliseid võrreldes vegetatiivse paljundamisega. Aednik-harrastaja võib juba ühe hooajaga saada suure koguse istutusmaterjali väikeste materiaalsete kuludega, mis on eriti oluline, kui jutt käib kallitest taimedest. Sageli on seemnetega paljundamine ainsaks võimaluseks hankida harva esinev taim, sest nende levik on otseselt seotud paljundamisraskustega. On taimi, mida ei saa üldse vegetatiivselt paljundada, või on seotud raskustega. Seemnetega paljundamine annab palju suurema võimaluse aednik-harrastajal tuua oma aeda harva esinevaid taimi. Peale selle, on seemnetega paljundamisel rida bioloogilisi eeliseid. Taimed, mis on kasvatatud seemnetest, on pikaealised, omavad paremini arenenud juuresüsteemi, taluvad paremini ümberistutamist. Peale selle, seemnetega paljundamine on perspektiivsem külmakartlike liikide introduktsioonis. Seemikud kohanevad antud kasvukoha kliimatingimustega palju paremini. Eriti hinnaline on seemnetest kasvatamine juhul, kui seemned on saadud juba antud kasvukohas kasvanud emataimelt. Ja lõpuks, seemnetega paljundamine lubab saada "puhast" istutusmaterjali. Vegetatiivsel istutusel saame kaasa viirus- ja seenhaigusi, mis esinevad emataimel.
Külviks kasutatakse võimalikult värskeid seemneid. Paljudel liikidel säilib seemnete idanemisvõime 2…3 aastat, kuid säilitamise käigus see väheneb. Seemneid säilitatakse jahedas, kuivas ja  õhurikkas ruumis, paberkotis kuid mitte kilekotis. Kiiresti idanevate liikide seemneid kogutakse enamasti täisküpsuses. Kogumise järel  seemned puhastatakse, vajadusel kuivatatakse ja seejärel pakitakse. Parimaks pakendiks on paberist pakk, mille võib ka ise voltida. Idanevuse säilitamiseks hoitakse seemneid jahedas ja kuivas ruumis. Liialt niiskes ruumis võivad seemned hakata idanema või hallitama minna. Väga soojas ja kuivas ruumis kuivavad seemned liialt läbi, mis aeglustab nende idanemist või võib põhjustada seemnete mittetärkamise. Kõik kauaidanevad seemned tuleks koguda veidi enne täisküpsust (seeme on värvunud, kuid ei varise) ja külvata kohe kas avamaale või külma lavasse. Tähtis on, et seemned talvel läbi külmuksid. Siis idanevad nad järgmisel kevadel.

Kasutatud materjal:


pühapäev, 9. november 2014

Lillede klassifikatsioon


1.       Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest? Too näiteid.

Üheaastased lilled ehk suvelilled, suvikud on taimed, mis ühe aasta jooksul kasvavad seemnest, õitsevad, viljuvad ja kasvatavad seemned. Oma eluea vältel nad õitsevad ja viljuvad ainult üks kord. Suvelilled rühmitatakse kasvatamise iseloomu alusel ettekasvatatavateks ja kohalekülvatavateks, samuti ettekasvatusperioodi pikkuse alusel. Suvelillede hulka loetakse ka mõningaid püsikuid, mida kasvatatakse suvelillena. Neid nimetatakse funktsionaalseteks suvelilledeks.1 Üheaastased lilled on näiteks: aster, lõvilõug, lobeelia


Lõvilõug Antirrhinum 'Spangles'


Kaheaastased lilled on taimed, mis esimesel aastal kasvatavad varred ja lehed ning teisel aastal õitsevad ning viljuvad. Kaheaastaseid lilli loetakse tihti suvikute hulka.1 Kaheaastased lilled on näiteks: tokkroos, aedkannike

Harilik tokkroos Alcea rose


Mitmeaastased lilled ehk püsililled, püsikud on taimed, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Sageli loetakse püsilillede hulka ka mitmeid poolpõõsaid (nt kuldkann, puju, liivatee, naistepuna jt). Püsililli rühmitatakse näiteks kasvukõrguse, kasvukuju (haabituse), õite värvuse järgi, mullastikule esitatavate nõuete alusel, külmataluvuse, mullasiseste organite, valgusnõudluse alusel ja ka õitsemise aja ning eluea pikkuse alusel.1 Mitmeaastased lilled on näiteks: pojeng, hosta


Hosta Hosta ´Paradise Joyce´

2.       Arutle, mis võib juhtuda, kui lilletaim(ed) istutada ebasobilikule kasuvukohale (valgus, mulla viljakus, niiskus). Miks on tähtis taimede kasvukoha nõuetega arvestada? Too näiteid.

Taimede istutamisel tuleb arvestada taimede nõudmistega, näiteks mõni taim vajab rohkem valgust aga mõni vajab rohkem niiskust.
Vähese valguse korral võib taim välja venida aga kui taim ei talu palju päikest võib taim saada päikesepõletuse. Ereda kõrvetava päikese käes muutuvad lehed kahvaturoheliseks, pleekinuks, hiljem kolletuvad, kuivavad ja pudenevad. Taim kaotab oma tavapärase ilu ja taastumine võtab palju aega.2
Kui me isutame  kuivalembelise lille liigniiskesse mulda, siis hakkab kimbutama juuremädanik ning lill hukkub. Vastupidavad niiskusepuuduse suhtes ehk põuakindlad kultuurid on näiteks mägisibul, kadakkaer, kukehari aga niiskuse suhtes nõudlikud ehk põuakartlikud kultuurid on näiteks lursslill, murtudsüda, hosta.3
Istutamisel ebasobivale kohale võib väheneda ka taimede õitsemine ja/või dekoratiivsus ning taimed muutuvad haigustele vastuvõtlikumaks.

3.       Vali enamlevinud sugukondade hulgast 3 huvipakkuvamat. Leia veebist ja/ või raamatutest valitud sugukondade peamisi morfoloogilisi tunnuseid. Koosta võrdlev tabel.

Sugukond
Lehed
Vars
Vili
Õis
Näide
Korvõielised
Asteraceae
lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti
Rohtsad, puitunud varrega
Seemnis
väiksed lehterjad või keeljad, mõlemasugulised 
Paiseleht, aster, daalia
Roosõielised
Rosaceae
liht- või liitlehed


Tõrsik, koguvili, õunvili või luuvili

Viietised, õisikutena
Enela, kortsleht, murakas
Huulõielised Lamiaceae
Vastakuti
Neljakandiline
Pähklike
 sügomorfsed ja 
Liivatee, münt, pune


Kasutatud kirjandus: