Multšimine
1.
Multšid
Multši all mõistetakse taimede
kasvupinnasele või substraadile peale laotud kattematerjali kihti. Multšimise
eesmärgiks on eelkõige niiskuse säilitamine mullas ning ka juurestiku
külmakaitse talveperioodil. Mõnel määral vähendavad multšid ka umbrohtumist
ning lagunedes toimivad pinnaseparandajatena. Multšimine ei ole mitte üksnes
tõhus umbrohu tõrjumise ja taimede loodusliku väetamise viis, vaid ka maa
harimise ja kompostimise aeglasem moodus. Mullapinnale laotatud multšikihis
toimuvad põhimõtteliselt samad bioloogilised ja keemilised protsessid mis
metsakõdus. Erinevalt looduslikest protsessidest tuleb multšikihi puhul
arvestada lähtematerjali iseärasustega.
Multšimine säästab tööaega ja on
soodus ka rahakotile. Aias kulub vähem väetisi ja kastmisvett. Orgaaniliste
jäätmete kasutamine multšina vähendab tunduvalt majapidamises tekkiva prahi
kogust, kahandades seega prügiveokulutusi.
Pilt 1. Sageli kasutatakse multše ka
dekoratiiveesmärkidel.
Pilt on pärit: http://ideesahver.ee/aed/19597/
2.
Multšide
liigid
Laiemalt klassifitseeritakse
multše materjali järgi kasutusotstarbe järgi. Materjali järgi jagunevad multšid
orgaanilisteks, mineraalseteks ja sünteetilisteks. Kasutusotstarbe järgi
jagunevad multšid dekoratiiv-, istutusala- ja pargi-, maastiku- ja rajatiste-,
tarbeaia- ning eriotstarbelisteks multšideks.
Orgaanilised multšid
|
Mineraalsed multšid
|
Sünteetilised kiled
|
Kombineeritud multšid
|
Peenestatud
männikoor
|
Graniitkillustik
|
Erinevad geotekstiilid
|
Geotekstiilid või matid koos mineraalsete
materjalidega
|
Põhumatid
|
Kergkruus ehk keramsiit
|
Maasikakile
|
Geotekstiilid või matid koos orgaaniliste materjalidega
|
Kookosmatid
|
Dekoratiivkivid
|
Peenravaip
|
|
Rohu- ja
põhuhekslid
|
Klaasgraanulid
|
||
Seenekasvatuse
jääksubstraat
|
Kruus
|
||
Turvas ja
turbagraanulid
|
Liiv
|
||
Paber
|
Merekarbid
|
||
Puiduhake, sh
toonitud hake
|
Tellisepuru
|
||
Kompostide
sõelumisjäägid, kompost
|
dekoratiivkivid
|
||
Kakaoubade
koored
|
Tabel on pärit: Aino Mölder
" Haljasalade kasvupinnased ja multšid", Tartu 2012Tabel 1. Erinevatest
materjalidest multšide näited.
Orgaanilisi ja mineraalseid
multše saab maastikuehituses kasutada nii üksinda kui kombineerituna
sünteetiliste multšidega. Viimase puhul on orgaanilise või mineraalse
multšikihi paksus õhem, sest puudub oht multšikihi kiireks segunemiseks
kasvumullaga.
3.
Multšide
kasutamine
Multšide kasutamine muudab aia
hoolduse kergemaks ja lihtsamaks, sest see ei lase umbrohul vohama hakata ning
samas ilmestab ka aia üldmuljet. Multše on erinevaid nii värvi, tekstuuri kui
ka materjali poolest. Multšimiseks kasutatavaid puidulaastusid värvitakse eri
tooni, et anda aiale põnevam ja omanäolisem ilme. Aia erinevates osades tuleks
kasutada erineva suurusega multši.
Pilt 2. Näide erinevate
puiduhakete kohta.
Pildid on pärit: http://istutustoodmururajamine.weebly.com/orgaanilised-ja-mineraalsed-multscaronid.html
Tavaliselt laotatakse multš
suuremale istutusalale ülepinnaliselt. Puude võraalused multšitakse tavaliselt
igaüks eraldi. Multš laotatakse umbes 7 cm paksuse kihina (tihenenult)
tasandatud istutusalale või istutatud puude võraalustele ringidele, jättes
vabaks puutüve vahetu ümbruse 10 cm raadiuses. Multšitavalt pinnalt
eemaldatakse umbrohud; eriti hoolikas tuleb olla mitmeaastaste juurumbrohtude
eemaldamisel. Multši laotamiseks valitakse aeg, mil kasvupinnases on piisavalt
niiskust; kuivale mullale multši ei panda. Enne multši laotamist võiks siiski
parandada ka mulla omadusi: mulda võiks lisada komposti, väetist ja muud
orgaanilist ainet.
4.
Orgaanilised
multšid
Orgaanilised multšid (koorepuru,
turvas, puiduhake, murulõikmed, puulehed jne) on taimede kasvuks alati paremad,
kui sünteetilised (peenravaip, multšiloor, geotekstiilid) või killustikmultšid.
Okaspuu koorepuru
Põhiliselt on haljastuses seni
kasutatud peenestatud männikoorest toodetud multši sest see ei kõdune nii
kiiresti kui teiste puude koored. Eesmärgipäraselt valmistatuna ja kasutatuna
ongi see üks paremaid ning täidab nii ökoloogilised kui dekoratiivsed
eesmärgid. Männikoort on saadaval erinevates fraktsioonides – on nii peenemat,
jämedamat kui ka sorteerimata koort, mis sisaldab mingil määral laastusid ja
kuusekoore tükke. Püsilillepeenrasse sobib peenema fraktsiooniga koorepuru,
piisab 5cm kihist. Põõsaste ja hekkide alla võib panna jämedama fraktsiooniga
koorepuru. Hea kooremultš on valmistatud
purustatud männikorbast, ei sisalda puiduosakesi ning on vähemalt aasta aega
seisnud. See on sõelutud ühtlastesse läbimõõduklassidesse (fraktsioonidesse)
ning sellele võib olla lisatud ka orgaanilisi väetisi. Kooremultš ei tohi
sisaldada mürkkemikaale, mulda ja kive, juurumbrohu osakesi ega
umbrohuseemneid.
Turvas
Väga hästi sobivad multšimiseks
ka neutraliseeritud turvas ning turbagraanulid. Granuleerimata turba
kasutamisel on probleemiks, et ta on kerge ning läbi kuivades kannab tuul selle
laiali. Turvas ning turbatooted sobivad eelkõige hapulembeste taimede
istutusalade multšimiseks.
Turvast kasutatakse sageli multšina
roosipeenras. Multšikihi paksuseks 8-10 cm. Eelmisel aastal pandud multšikihi
võib kevadel mõneks ajaks eemaldada, et kiirendada mulla sulamist ja juurte
kasvu. Multšides jäetakse taimede juurekael
vabaks.
Männiokkad
Kui krunt asub piirkonnas, kus
kasvab palju mände, on männiokkaid mõttekas kasutada multšina. Laotatakse 3-5
cm paksuselt. Õhuline ja dekoratiivne multš, kuid sobib ainult happelist
keskkonda vajavatele taimedele, kuna tõstab mulla happesust. Männiokkamultš on
tõhus tigude tõrjeks, kuna on terav ja vigastab tigusid.
Puulehed
Peenestatud puulehed laotatakse
5-7 cm paksuselt taime juurte ümber. Lehed kõdunevad 2-3 kuu jooksul, siis
kaevatakse mulda või vajadusel eemaldatakse riisudes. Multšina on puulehed
tõhusad, kuid neid on keeruline laotada ühtlase kihina, samuti ei ole kuigi
atraktiivne. Tuulises kohas võib tuul puulehed laiali kanda. Puulehtedega
multšitud pinnas võib vajada lisaks lämmastikväetist. Purustamata puulehed
kõdunevad väga aeglaselt, u. 2 aastaga, seetõttu need tavaliselt eelnevalt
kompostitakse.
Saepuru
Kihi paksus 2,5-3 cm. Enne
kasutamist peaks seisma 2 aastat, kuna selle ajaga lagunevad saepurus
sisalduvad taimede kasvu pidurdavad ühendid. Ei soovitata kasutada
maasikakasvatuses, kuna kleepub marjade külge, halvendades sellega nende
kvaliteeti.
Orgaanilised multšid ja nende
eelised:
- Paraneb mulla niiskusesisaldus
- Mullapinnale ei teki
õhuvahetust takistavat koorikut
- Pärsib umbrohtude kasvu ning
vähendab seega ka herbitsiidide kulu, mis on oluline ka keskkonnakaitse
seisukohast, kuna mürgid satuvad pinna- ja põhjavette
- Vähendab taimedele stressi
põhjustavaid suuri mullatemperatuuride kõikumisi, hoides pinnase soojemana
talvel ja jahedamana suvel
- Aktiviseerib mulla elutegevust
ja meelitab ligi vihmausse, kes loovad soodsa keskkonna mullas asuvate kasulike
organismide paljunemiseks
- Aeglustab kevadel maa sulamist,
tänu millele nihkub edasi taimede õitseaeg ning sellest tulenevalt väheneb
kevadiste öökülmade kahjustuste oht
- Multšiks kasutatav materjal
võimaldab reguleerida mulla happesust
- Vähendab erosiooni
- Alandab tallamisest tekkivat
mulla tihenemist
- Muudab nii ilu- kui tarbeaia
esteetilist välimust
- Võib suure koormusega aladel
vajadusel asendada muru (nt. laste mänguväljakud)
- Varustab taimi orgaanilise
väetisega, mistõttu areneb paremini taimede pinnalähedane juurestik (eriti
oluline pinnalähedase juurestikuga taimede nagu nt. rododendronite puhul)
- Väldib toiduks kasutatavate
taimede ja nende viljade kokkupuudet mullaga tugeva vihma korral, mis on
oluline tegur ka taimede kaitsmisel
pinnases tekkivate haiguste eest
- multšitud pinnases kaob vajadus
iga-aastase kaevamise ning sagedase
rohimise järele kasvuperioodil
5.
Mineraalsed
multšid
Mineraalsed multšid sobivad väga
hästi suuremate pindade kujundamiseks. Kasutades erineva fraktsiooni ja
värvusega multše on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja
ornamente. Mineraalsete multšide alla tuleb laotada peenravaip, et vältida
erinevate pinnasekihtide segunemist.
Pilt nr 3. Näide mineraalsetest
multšidest.
Pilt on pärit: http://istutustoodmururajamine.weebly.com/orgaanilised-ja-mineraalsed-multscaronid.html
Väetamine
1.
Väetis
Taimede kasvuks on lisaks mullale
vaja taimede toitu – väetist. Väetis ehk väetusaine on aine, mis soodustab
taimede toitumist ja sellega kaasnevat kasvu. Taimede kasvukohale väetise
lisamist nimetatakse väetamiseks. Taimedele on vajalikud järgmised
makroelemendid: süsinik, hapnik, vesinik ja lämmastik põleva orgaanilise aine
koostisosadena, fosfor, väävel, kaalium, kaltsium ja magneesium
tuhaelementidena. Veel tarbivad taimed mikroelemente, mida nad vajavad küll üsna
vähe, kuid mille täielikul puudumisel taimede elu ei ole võimalik. Tähtsamad
mikroelemendid on raud, vask, boor, mangaan, tsink ja molübdeen. Väetustarbega
tuleb arvestada juba aeda rajades või vähemalt enne taimede istutust.
2.
Väetiste
liigid
Väetised jagunevad kahte rühma :
orgaanilised väetised ja mineraalväetised. Tähtsamad orgaanilised väetised on
sõnnik , virts , kompost ja turvas. Turvast kasutatakse ka loomadele allapanuks
ning veetakse seejärel koos sõnnikuga põllule . Mineraalväetised koosnevad
suures koguses taimedele vajalikest toitainetest. Mineraalväetisi saadakse
maavaradest , aga neid toodetakse ka tööstuses. Lämmastikuühendeid sisaldavad
väetisi nimetatakse lämmastikväetisteks. Neid vajab taim eriti kevadel , et
kasvada kiiresti ja lopsakaks. Hilissuvel vajavad taimed rohkem
kaaliumiühendeid ja fosforiühendeid , et kasvada fosforiväetistega. Suurte
saakide saamiseks kasutatakse orgaanilisi ja mineraalväetisi üheaegselt
3.
Orgaaniline
väetis
Orgaaniline väetis koosneb
erinevate organismide jäänustest või nende elutegevuse tagajärjel tekkinud
ainetest. Orgaanilise väetise puhul asuvad mullas leiduvad mikroorganismid
väetises leiduvat taimset materjali lagundama ning muudavad selles sisalduvad
toitained taimedele kergesti kättesaadavaks. Orgaaniliste väetistega on väiksem
oht taimi üle väetada, sest toitained vabanevad aegamööda. Ühtlasi tähendab
see, et toitained on sel juhul saadaval pikema perioodi jooksul ning väetama ei
pea nii sageli kui mineraalväetiste puhul. Kuna orgaanilised väetised
parandavad mulla võimet hoida vett ja toitaineid, võib öelda, et tegu on
mullaparandajatega. Samuti aitab orgaanilise väetise kasutamine vähendada
sademetest ning tuulest põhjustatud erosiooni ja pinnase pragunemist.
Orgaanilised väetised lisavad mulda rohkem looduslikke toitaineid, toidavad
pinnases leiduvaid olulisi mikroobe ning parandavad mulla struktuuri. Samas on
need tuntud ka oma halva lõhna poolest. Paljud orgaanilised väetised vabastavad
toitaineid üsna aeglaselt ning seepärast võivad lilled ja muud taimed enne
orgaanilise materjali lõplikku lagunemist toitainete puuduse käes kannatada.
Kuna orgaanilised väetised sisaldavad kolme põhilist toitainet (lämmastikku,
fosforit ja kaaliumi) üsna vähesel määral, tuleb väetisi sageli suures koguses
kasutada, et taimed kõik vajalikud ained ikka kätte saaksid. Olemas on ka
kiiretoimelisi orgaanilisi väetisi, kus olulised toitained on taimede jaoks
koheselt omastatavad – nahkhiire guaano, kalajahu ning vermikompost (vihmaussi
sõnnik).
Orgaanilist väetist on õige anda
kohe aeda rajades. Eriti kehtib see murude puhul. Orgaaniline väetis mõjub
mullale 7–10 aastat, see parandab mulla omadusi ja tõstab selle
huumusesisaldust. Orgaanilist väetist tuleks anda headel huumusrikastel
muldadel 10–20 kg/m², lahjadel huumusvaestel ja/või liivastel maadel aga 30–70
kg/m². Kui kasutada aeda rajades komposte, siis 2–3 aasta jooksul lisaväetist
anda vaja ei ole. Kompostiga ei tasu turgutada ainult neid peenraid, kus kasvatatakse
maitsetaimi.
Pilt 4. Orgaaniline väetis
Pilt on pärit: http://www.postimees.ee/teema/s%C3%B5nnik
Sõnnik
Sõnnik on loomade (sh
kodulindude) väljaheidetest, allapanust (näiteks põhust), veest ja pudenenud
toiduosakestest moodustunud orgaaniline aine, mida põllumajanduses kasutatakse
laialdaselt väetisena. Sõnnikut kasutatakse väetisena, sest see sisaldab
suhteliselt palju taimedele olulisi toiteaineid ja -sooli, näiteks lämmastiku-
ja kaaliumiühendeid. Samuti sisaldab sõnnik rohkesti mikroorganisme, kes
aktiviseerivad mullaprotsesse. Sõltuvalt kuivainesisaldusest saab eristada
tahedat (>16 %), poolvedelat (8–15 %) ja vedelat (<8%) sõnnikut. Vedelat
sõnnikut kutsutakse ka lägaks. Sõnniku, eriti selle komponendi virtsa hoolimatu
kasutamine ja jõudmine keskkonda kahjustab sealseid ökosüsteeme ja veekogudesse
jõudes võib esile kutsuda eutrofeerumist ja veeõitsenguid.
Sõnniku toitainesisaldust tuleb
arvutada standardväärtuste või laboratoorsete analüüside abil. Tavaliselt on
iga sõnnikukoorem erinev. Samuti on oluline märkida, et mitte kogu sõnnikus
sisalduv lämmastik, teised toitained ja orgaanilised ained ei ole taime jaoks
kohe lahustuval kujul olemas, vaid need tuleb enne mineraliseerida. See
tähendab, et esimesel aastal pärast laotamist on taimedele kättesaadav vaid osa
lämmastikust.
Sõnniku toitainesisaldus ei ole
taimede jaoks optimaalne, sest võrreldes lämmastikuga (N) sisaldab see liiga
palju fosforit (P) ja kaaliumi (K). N/P suhet võib muuta läga eraldamise või
biogaasiprotsessidega, kuid sageli tuleb toitaineid täiendada teisi väetisi
kasutades. Võrreldes lägaga on tahkes sõnnikus vähem sellisel kujul
lämmastikku, mis on taimedele kättesaadav. Kuna tänu mineraliseerimisele
vabaneb N orgaanilises aines aeglaselt, suudavad pika kasvuperioodiga taimed
(nt mitmesugused heintaimed) kasutada vabanevat lämmastikku paremini, kui
näiteks lühema kasvuperioodiga teraviljad. Seetõttu on teraviljade jaoks
kevadel sobivam kasutada läga ja uriini kui tahket sõnnikut, sest selles on
rohkem taimedele kättesaadaval kujul olevat lämmastiku.
Kui kasutada kanasõnnikut, siis
juhinduda pakil olevatest soovitustest, sest linnusõnnik on mitu korda kangem
kui teised orgaanilised väetised.
Pilt 5. Kanakaka graanulid.
Kompost
Kompost on orgaanilise aine
aeroobsel lagunemisel (kompostimisel) tekkiv ebameeldiva lõhnata, huumuserikkas
ja stabiilne lõppsaadus. Kompost on looduslik väetis. Orgaaniliste ainete
lagundamist viivad peamiselt läbi mikroorganismid (mesofiilsed ja termofiilsed
bakterid), aga ka mitmed seened. Lagunemisprotsesside alguses madalatel
temperatuuridel osalevad protsessis ka väga paljud makroorganismid: herilased,
sipelgad, ümarussid, kakandid, vihmaussid, liblikate röövikud jne.
Edukaks kompostimiseks peavad
olema täidetud järgmised tingimused:
*Kompostitav materjal tuleb
üldjuhul peenestada. Mida väiksemad on osakesed, seda kiiremini orgaaniline
aine laguneb.
*Kompostitav materjal peab olema
paraja niiskusega. Liiga märjas materjalis jääb puudu õhuhapnikust ja algab
anaeroobne lagunemine, millest annab märku ebameeldiv hais. Kuivemaks saab
komposti, kui lisatud materjal, nt niidetud muru ja puulehed lisatakse kuivalt.
Väga kuiva komposti aga peaks hoopis kastma.
*Kompostitavas materjalis peab
olema õige süsiniku ja lämmastiku vahekord C: N = 30:1 Loomulikult on ideaalset
vahekorda raske saavutada. Kuid hea on teada, et just ristiku ja kõrrelise
seguses muruhakkes on see suhe 26:1, umbrohul 25:1, kase-, vahtra ja
tammelehtedel ~ 50:1, kartulipealsetel 25:1, taimsetel toidujäätmetel 12-35:1,
kõdunenud saepurul ~ 200:1, nisuõlgedel 125:1.
Sellest järeldub, et parima
komposti saab just murust, umbrohust, lehtedest ja toidujäätmetest.
*Kompostisegu on vaja suve
jooksul paar korda segada, et erineva niiskuse ning lämmastiku ja süsiniku
vahekorraga komponendid jaotuksid ühtlaselt.
*Kompostihunnik võiks jääda
mõõtmetesse 1,2 x 1,2 x 1,2m.
*Kompostitav materjal tuleb
laduda kihiti ja visata kihtide vahele mulda.
*Komposti hulka ei tohi panna
liha, kala, leiba, vorsti, konte, söe- ja grillsöetuhka, sigarette, ravimeid,
pähklikoori, haigeid taimeosi, tänavapühkmeid, tolmuimeja tolmukotte.
Pilt 6. Kompost.
Pilt on pärit: http://et.wikipedia.org/wiki/Kompost
4.
Mineraalne
väetis
Mineraalväetised koosnevad
vähemalt osaliselt (teinekord ka üleni) sünteetilistest ainetest. Tavaliselt
kasutavad väetiste valmistajad oma toodetes nii orgaanilist kui sünteetilist
päritolu tooraineid ning lisavad väetisele veel erinevaid komponente. Kõik
oleneb sellest, milliseid kasvutingimusi on vaja luua ning mida täpselt
kasvatatakse. Mineraalväetised sisaldavad suuremas koguses taimede kasvu
edendavaid toitaineid (lämmastik, fosfor, kaalium) kui orgaanilise väetised.
Seejuures on tegu kiiresti vabanevate toitainetega, nii et taimed saavad kõik
vajaliku kohe kätte. Kui taimed vajavad kiirkorras turgutust, siis on
mineraalväetis kahtlemata kõige mugavam valik. Keemiliste sünteetiliste
väetiste kasutamine ei aita mulda parandada. Pikaaegne sünteetiliste lisandite
kasutamine mõjub lausa vastupidiselt ning kaotab ära mullas elutsevad kasulikud
mikroobid. Selle vältimiseks segatakse mulda sageli mitmesugust orgaanilist
materjali nagu sõnnikut või komposti. Kui vihmavesi või kastmisvesi jõuab
taimede juurtest allapoole, võib see kaasa tuua leostumise ehk mineraalainete
väljauhtumise. Lämmastik on leostumisele iseäranis vastuvõtlik. Liigne
mineraalväetiste kasutamine võib viia pinnase sooldumiseni ning see omakorda
mõjub taimedele kahjulikult. Sünteetilisi mineraalväetisi toodetakse
fossiilkütustest.
Pilt 7. Mineraalväetis.
Pilt on pärit: http://juhendaja.ee/wp-content/uploads/2014/10/548.jpg
Mineraalväetiste kohta on
soovitusi raske anda, kuna nende valik on hästi suur. Julgelt võib eelistada
kindlale kultuurile mõeldud väetisi nagu näiteks roosiväetis, kartuliväetis,
maasikaväetis, rodoväetis. Kuid üldjuhul saab kasutada ka aia üldväetisi. Spetsiaalväetisi
tuleks kasutada siis, kui ei ole aeda turgutanud kompostiga ja mulla viljakus
on kesine. Vajalik väetisekogus oleneb mulla viljakusest. Jälgida tuleb
väetisepakil olevat juhendit. Reeglina jääb väetisekulu 10–60 g/m² vahele. Maksimaalseid
väetamisannuseid maksab kasutada vaid savikatel maadel, liivased pinnased ei
suuda sinna antud toitaineid kinni hoida.
Mineraalväetised liigitatakse
toiteelementide rohkuse sisalduse alusel järgmiselt:
- Lihtväetised. Need sisaldavad ühte taimedele vajalikku põhitoiteelementi (N, P või K) või mikroelementi. Näiteks karbamiid (N), ammooniumnitraat (N), superfosfaat (P) jt.
- Kompleksväetised. Need sisaldavad kahte või kolme põhitoiteelementi ja lisaks veel ühte või mitut mikroelementi. Näiteks Kemira Cropcare 10-10-20 (N,P,K ja mikroelemendid), Osmocote (N, P, K ja mikroelemendid), kristal-N (varem nimetati kristalliiniks) (N, P, K) jt.
Kompleksväetised
Kompleksväetise igas graanulis on
kõik makro- ja mikroelemendid sama sisaldusega. Väetiste tähistus tuleneb
põhiliste toiteelementide sisaldusest. Esimesel kohal on lämmastiku sisaldus
elemendina, teisel kohal fosfori ja kaaliumisisaldus oksiidina. Kui
toiteelement puudub märgitakse see nulliga. Mikroelementide jm
toiteelementidega rikastatud kompleksväetiste nimetuses tuuakse välja ka
kasutatud elementide sisaldus. 18-9-9 +2S tähistab väetist milles on 18%
lämmastikku, 9% difosforpentaoksiidi ja 9% kaaliumdioksiidi ning 2% väävlit. Kompleksväetised
sisaldavad vähem ballastainet ja on koostiselt ühtlased. Ideaalne ühtlikkus
saavutatakse tooraine vedelate komponentide segamisel ning hilisemal
kuivatamisel ja granuleerimisel. Ka mõõtmetelt on graanulid ühtlased. Kompleksväetiseid
soovitatakse kasutada kultuuride väetamisel kui eesmärgiks on saavutada
keskmine või kõrge saagitase. Sõltuvalt ilmastikust ja prognoositavast saagist
on soovitatav kasutada lisaks põhiväetisele lisaks spetsiaalset juurevälist
lisaväetist, mida antakse koos taimekaitse pritsimislahusega.
5.
Väetamise nipid
Pilt 8. Väetamise nipid.
Pilt on pärit: http://juhanipuukool.ee/?et/nouanded/vaetamine_aias.html
Geosünteedid
1.
Geosünteedid
Geosünteedid jagatakse:
- geotekstiilid,
- geovõrgud,
- geomembraanid,
- geosünteetilised savivahekihid ja
- geokomposiidid.
Polümeerseid materjale
kasutatakse pinnase omaduste parendamiseks viimastel aastatel järjest rohkem.
Toodete nomenklatuur on plahvatuslikult kasvav. Nende kasutusalad on väga
mitmekesised.
Peamised kasutusalad:
- pinnase tugevdamine;
- pinnase veejuhtivuse vähendamine;
- pinnase veejuhtivuse suurendamine;
- pinnasekihtide eraldamine;
- nõlvade pindade kindlustamine.
Lähtematerjaliks geosünteetide
valmistamisel on polüester, polüpropeen, polüetüleen, polüvinüül, polüamiid
jne.
2.
Geotekstiilid
Geotekstiilid on kõige levinumad
geosünteetilised materjalid, kuna nende kasutusvaldkond on väga lai. Orgaanilise
multši alla oleks hea panna geotekstiili aga mineraalse multšide all on
kindlasti vaja kasutada geotekstiili, et vältida mulla segunemist kiviklibuga
ja hoida ära umbrohu läbikasvamist.
Aianduses kasutatavad kiled ja
kangad on enamasti toodetud taimede kaitsmiseks külma või umbrohtumise eest.
Varjutuskangaid kasutatakse päikesepõletuse vältimiseks
Filterkangas
Filterkangas on polüpropüleen kiududest
valmistatud kiudkangas, mida kasutatakse nii
haljastuses, kui teedeehitusel pinnase tugevdamiseks, külmakaitseks ja
umbrohu tõkestamiseks. Kangas on viltjas, vett läbilaskev ja
keemiliselt neutraalne ning vastupidav maapinnas esinevate hapete ning aluste
suhtes. Filterkangas eraldab erinevaid mullakihid üksteisest, takistab nende
segunemist, tugevdab struktuuri ja
tõkestab külmunud maapinnast tulenevaid kahjustusi. Filterkanga kasutamine säästab kulutusi, kuna mulla parandamiseks
kulutatakse vähem materjali ja aega ning
hooldamine on lihtsam. Erosiooniohu korral kaitseb filterkangas
erodeeruva kihi alla asetatuna selle kihi
kadumist voolava vee, näiteks sademete mõjul, samuti tugevdab
varisemisohtlikke piirkondi. Filterkangas
laseb läbi vett ja õhku, hoiab lahus maapinna- ja ehituskihid, filtreerib sademeid ning takistab mittevajaliku
pinnasekihi sattumist ehituslikku kihti. Filterkanga kasutamine on
põhimõtteliselt ühekordne. Ehituslik maa-ala puhastatakse puudest ja kändudest
ning mullakiht kooritakse. Seejärel laotatakse filterkangas laiali ja selle
peale asetatakse kruusakiht. Filterkanga abil on mudased rannakaldad võimalik
muuta liivarandadeks. Filterkangas asetatakse sel puhul talvel jääle ja
kaetakse liivaga. Jää sulades langeb kangas koos liivkihiga mudakihi peale.
Kanga tiheda struktuuri tõttu muda sellest läbi ei pääse.
Pilt 9. Filterkangas.
Pilt on pärit: http://tuotteet.etra.fi/DEV/ee/g13105916/tuotekortti
Katteloor
Valge polüpropüleenist kangas
külmaõrnade taimede kaitseks. Samuti aitab katteloori kasutamine pikendada taimede võimalikku
kasvuperioodi, seega saada varajasemat või hilisemat saaki. Katteloor aitab
stabiliseerida öise ja päevase õhutemperatuuri kõikumisi. Lihtsamalt öeldes,
loori all jahtub päeval soojenenud maa aeglasemalt. Maailmas on katteloori
tootjaid palju, nende kvaliteet on erinev ja hinnaskaala väga lai. Selle abil
saab kaitsta taimi kergemate öökülmade ja kahjurite eest ning aitab saada kuni
paar nädalat varasemat saaki, või hoida kultuure kauem põllul. Eriti varajase
saagi saamiseks varakevadel ja karedaleheliste kultuuride (maasikas, kartul) katmiseks
on soovitav 23 grammine loori e. talveloor. See on tihedam, tugevam ja vastupidavam.
Katteloor laotatakse otse kasvava
taimestiku peale ja ta ei vaja mingeid kandekonstruktsioone. Äärtest
kinnitatakse peamiselt mullaga, aga ka liivakottide, vett täis voolikute,
armatuurraualattide vms. Katteloor tuleb paigaldada lõdvalt, jättes piisavalt
ruumi taimede kasvuks. Arvestada tuleb ka äärte kinnitamiseks vajalikku riba.
Katteloor tuleb maasikatelt ja kurkidelt õitsemise ajaks eemaldada.
Katteloori kasutamise kasu
koduaias
• loor on kaalult väga kerge ja
kaitseb õrnalt, noori võrseid ja juurdekasvu muljumata
• ultraviolettkiirguse suhtes
stabiilne materjali struktuur annab pikaajalise kaitse
• niiskust läbilaskev ja hingav
• väga hea valguse
läbilaskvusega, lastes 90% valgust taimedeni
• kaitseb öökülmade eest, tõstab
mulla ja õhu temperatuuri
• vähendab tuulekahjustusi
• kaitseb lindude ja ulukite eest
• kerge käsitsi paigaldada.
Pilt 10. Katteloor.
Peenravaip
Peenravaip on koduaias ja
haljastuses kasutatav polüpropüleenist pinnakattematerjal. See on vett ja õhku
läbilaskev, tugev ja vastupidav tallamisele. Peenravaip takistab umbrohtude
arengut ja hoiab pinnase niiskena ning vähendab selle erosiooni. On vastupidav
ultraviolettkiirguse suhtes. Peenravaip sobib kasutamiseks maasika- ja muudes
istandustes, püsilillepeenras, puude- ja põõsaste all umbrohu kasvu
takistamiseks, teede rajamisel pinnase kihtide eraldamiseks, puukoolis
taimepottide alla jne.
peenravaip laotatakse
ettevalmistatud pinnasele, servad kinnitatakse ning terava noa abil lõigatakse
X-kujulised istutus- või külviaugud. Ilutaimede istutamisel võib peenravaiba
katta killustiku, puukoore vms. multšiga. Peab vastu kuni 10 aastat.
Peenravaiba otstarve ja omadused:
- neelates päikesevalgust pärsib kangas fotosünteesi ja pidurdab umbrohtude kasvu
- keskkonnasõbralik vähendades herbitsiidide ja teiste umbrohutõrjevahendite vajadust
- vähendades aurustumist säilitab mulla niiskust kuival perioodil
- vähendab oluliselt lillepeenarde hoolduskulu
- ultraviolettkiirguse suhtes vastupidav
- jahukastesse ja bakterhaigustesse nakatumise suhtes vastupidav.
Pilt 11. Peenravaip.
Kasutatud kirjandus:
1. Aino
Mölder " Haljasalade kasvupinnased ja multšid", Tartu 2012
7. Olev
Joonase „Katmikkultuuride väetamine“ Tallinn 1986
Töö sisu vastab etteantud teemale ja vormistus etteantud nõuetele. Hulgaliste illustratsioonide kasutamine annab hea ülevaate käsitletud materjalidest. Töö lõpus oleks võinud autor välja tuua aspektid, mida töö koostamise käigus õpiti. Meeldis, et töös on välja toodud käsitletud materjalide eeliseid ja kasutamise juhiseid. Lisaks võiks mõelda ka materjalide puudustele.
VastaKustutaTöö on arvestatud.