Köögiviljad ja maitsetaimed

Peet

Harilik peet (Beta vulgaris) on maltsaliste sugukonda kuuluv kaheaastane rohttaim, mille alamliike ja teisendeid kasvatatakse paljudel Euroopa ja Aasia maadel. Tähtsamad on söögi-, suhkru-, sööda- ja lehtpeet. Söögipeet on kaheaastane risttolmleja taim, tolmleb peamiselt tuule abil. Esimesel aastal kasvatab leheroseti ja juurvilja, teisel aastal tugeva puitunud varre ja õisiku.

Toiduks tarvitatakse juurikaid ja noori lehti. Söögipeedi juurviljad on sordist olenevalt kas ümmargused,  lapikümmargused, piklikümmargused või silinderjad. Sisu värvus varieerub tavaliselt mustjaspunasest heledama või tumedama lillakaspunaseni, milles eristuvad kontsentrilised ringid. Lehed on mahlased, pikarootsulised, laia kolmnurkja  lehelabaga, olenevalt sordist ja kasvutingimustest tumerohelise kuni punakasvioletse värvusega.

Söögipeet on soojusnõudlikum kui teised juurviljad. Seeme hakkab idanema 5-6^o soojuses, optimaalne idanemistemperatuur on 20-25^o. Meie kliimas on kõige parem külviaeg maikuu keskpaik ning lõpp. Tõusmed on tundlikud öökülmade vastu ja võivad hävida -2 kuni -3^o öökülmadega. Täiskasvanud taimede lehed taluvad lühiajaliselt -5 kuni -6^o, kuid mullast välja ulatuvat juurvilja osa kahjustab juba -2 kuni -3^o. Optimaalne temperatuur on söögipeedi kasvuks on  ja juurviljade moodustamiseks on 15-25^o. Söögipeet vajab palju niiskust. Eriti suur on veevajadus seemne idanemise ja juurvilja moodustamise ajal juulis-augustis, mil auramise pind lehtedel on suur ja ilmad tihtipeale palavad. Söögipeet on võrdlemisi valgusnõudlik taim.  Liiga tihedasti asetsevaist taimedest kasvatab osa vaid lehti ega moodustagi tarbimiskõlblikku juurvilja.

Mulla suhtes eriti nõudlik ei ole, kuid eelistab keskmise raskusega huumusrikast mulda. Söögipeedi üheks iseärasuseks on võime kasvada sooldunud muldadel. Söögipeedile on kõige paremateks eelviljadeks sellised kultuurid, mis saavad orgaanilist väetist või jätavad mulda palju orgaanilist ainet. Söögipeeti võib paigutada ka kapsa või kultuuridega kesa (varajane oder, vikikaerasegatis) järele. Vastavalt vajadusele võib söögipeedi eel kasvatada ka teisi kultuure, kuid tingimuseks on, et põld vabaneks aegsasti, et hilissuvel ja sügisel saaks efektiivselt teha mehhaanilist umbrohutõrjet.

Pilt 1: Punapeet.

Pilt on pärit: http://www.aiamaailm.ee/peet/306-czerwona-kula-2.html

Söögipeet külvatakse siis, kui muld on soojenenud vähemalt 8-10^o, tavaliselt mai keskpaiku. Liiga vara külvatud söögipeet võib massiliselt ennakõiduda. Enne külvi seeme puhitakse. Puhtimata seemnega külvatud peedipõldudel võivad idandid ebasoodsa ilmastiku korral tugevasti haigestuda tõusmepõletikku. Külvisügavus oleneb mulla niiskusest ja lõimisest. Optimaalseks sügavuseks peetakse 2,5-3 cm. Kergema lõimimisega mullal võib külvisügavust 1 cm võrra suurendada. Söögipeeti võib külvata köögiviljakülvikuga. 45-50 cm reavahega külviks kulub hektari kohta 8-12 kg I klassi idanevusele vastavat keskmise suurusega seemet. Reavahesid hakatakse harima kohe pärast peedi tärkamist, seda tehakse kasvuperioodil korduvalt. Kui külvati optimaalsest suurema külvinormiga, siis on vaja peeti harvendada. Harvendatakse esimeste pärislehtede faasis. Optimaalseks taimede vahekauguseks on 10-12 cm. Vaheltharimine lõpetatakse, kui peedipealsed hakkavad reavahesid katma. Umbrohutõrjeks antakse kas külvieelse mullaharimise alla või vahetult peedikülvi järel mullapinnale Agil 100 EC lahust. Esimeste pärislehtede faasis pritsitakse Gesagard 500 lahusega.

Väikestes kogustes kohe realiseerimiseks saab söögipeeti koristada juba augusti teisest poolest alates. Säilitatav söögipeet koristatakse teistest juurviljadest varem (alates septembri keskelt), sest juurvilja maapealset osa võivad öökülmad kahjustada. Peet säilitatakse temperatuuril 0^o. Peedi kuivamise vältimiseks peaks õhuniiskus olema 98-100%.

Peet on väärtuslik dieetköögivili, mille dieetiline väärtus seisneb eelkõige paljusid haigusi ennetavas ja ravivas toimes. Rohkesti soovitatakse peeti süüa vererõhu alandamiseks, vereloome stimuleerimiseks, ainevahetuse parandamiseks, rasvumise vältimiseks, pahaloomuliste kasvajate arengu pidurdamiseks jne. Värske peedi pressmahl mõjub soodustavalt mao, maksa, sapipõie ja soolestiku talitlusele. Seda soovitatakse tarvitada samuti üldise nõrkuse, kehvveresuse, ateroskleroosi ja südame rütmihäirete puhul.

Lehtpeedid on püstised, hästi lehistunud taimed laiade krobeliste, tavaliselt tumeroheliste juurmiste lehtedega, mida tuntakse paljude nimede all, nagu Šveitsi lehtpeet, merikapsa peet, leht-punapeet ja spinat-peet (osa sorte üldnimetuse all „punane lehtpeet“ või „hõbepeet“). Laiad leherootsud ja keskrood on värvunud muljetavaldavalt eredates värvides. See on veel üks köögivili, millele on hiljuti meeldivalt uusi sorte juurde tulnud, mis lisavad uusi värve pikaealistele ja kõrgelt hinnatud lehtedele, mille vahelt lõpuks kerkivad metsikud ja imeliselt ebakorrapäraselt õisikuvarred. Heas mullas võivad lehtpeedid olla tohutu suured ja mõjukad.

Lehtpeetide värvivalik on imeline, kõik nad on esindatud segus ´Bright Lights´, mis sisaldab kuldsete, roosade, oranžide, purpursete, punaste, ja valgete leherootsude ja soontega lehti kõikvõimalikes tumedamates ja pastelsetes varjundites, kaasa arvatud roheline ja pronksjas. On ka kindla värviga sorte: `Charlotte´ on erepunane, `Silverado´ leherootsud ja sooned on valged, `Bright Yellow` on helekollane, `Fantasia` on oranž ja `Pink Passion` tume lillakasroosa.

Pilt 2: Lehtpeet.

Pilt on pärit: http://www.aiamaailm.ee/peet/427-lehtpeet-rhubarb-chard.html

Petersell

Aedpetersell (Petroselinum crispum) on sarikaliste sugukonna peterselli perekonda kuuluv aromaatne kaheaastane rohttaim. Peterselli kodumaaks on Vahemeremaad, kus ta tänaseni kasvab metsikult. Kreekast ja Roomast levis petersell üle kogu maailma. Petersell on väga sage maitsetaim meie aedades. Vars on peenesooneline, juur käävjas, alumised lehed pikarootsulised, kahelisulgjad, koosnevad kolmest-neljast sulglehekesest. Õitseb teisel aastal juulis ja augustis. Esineb kahe teisendina: lehtpetersell, millel on siledad või käharad lehed, ja juurpetersell, millel on lühike, pikk või poolpikk juur. Maitseainena kasutatakse lehti ja juurt, ravimina peamiselt vilju ja juurt.

Kasvab kõige paremini sügavapõhjalisel viljakal mullal. Kasvatatakse 2. põllul. Paljundatakse seemnetega. Sobivaimad eelviljad on kartul ja üheaastased söödakultuurid. Köögiviljadest on headeks eelviljadeks kurk, kõrvits, sibul. Peterselli võib kasvatada ka söögipeedi järel.

Seeme külvatakse kevadel võimalikult vara 1-2 cm sügavusele tasasele maale. Tavaliselt külvatakse kaherealiste ribadena (45-60+7-10 cm), külvinorm 2,5-3 kg/ha. Tärkamise kiirendamiseks võib seemneraed katta kattelooriga, mis kaitseb taimi ka kahjurite eest. Petersell tärkab alles 2-3 nädala pärast peale külvi, seetõttu võib varasema vaheltharimisevõimaldamiseks markeerida külviread näiteks salatiga (lisatakse 1% salatiseemneid). Varsti pärast külvi või vähemalt paar päeva enne peterselli tärkamist tuleks teha esimene umbrohutõrje Gesagard 500-ga (3,0-5,0 l/ha).

Peterselli võib terve kasvuperioodi vältel tarbimiseks lõigata. Enne õisikute tekkimist tuleks petersell ära lõigata ja kuivama panna. Kuivatamiseks tuleb petersell päikse eest varjus hoida ja lõpuks mikrolaine- või tavalisse ahju panna. Kuivanud petersellilehed võib käsitsi puruks teha ja säilitada tuleks neid õhukindlates anumates. Siledate lehtedega n-ö Itaalia petersell sobib kuivatamiseks paremini, kuna sel on tugevam maitse.  Juurpetersell koristatakse enne tugevate öökülmade saabumist. Koristatakse kuiva ilmaga.

Pilt 3: Petersell.

Pilt on pärit: http://www.harmoonikum.ee/blog/wp-content/uploads/2011/09/petersell.jpg

Petersell sisaldab väga palju organismile kasulikke aineid. Lehed ja seemned sisaldavad eeterlikke õlisid (vastavalt 1-6%), millest peamine on apiool, rasvu (22%), flavonoide ja glükosiide. Lehed on rikkad raua ja C-vitamiini poolest (190-400mg%); sisaldavad ka karotiini ja B-rühma vitamiine. Juur sisaldab valku; B1-, B2-, C, PP-vitamiine; oblikhapet, foolhapet, karotiiini, süsivesikuid (3,4%), eeterlikke õlisid (0,1%), mineraalainetest kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, fosforit. Väidetakse, et täiskasvanud inimese päevase karotiinivajaduse saaks katta 25g ja C-vitamiini tarbe 50g petersellilehtedega. Loomulikult peaks lehti tarvitama värskena (lisada toitudele pärast keetmist).

Petersell on väga vana ravimtaim. Ravimina tarvitatakse peamiselt lehti ja seemneid, kuid loomulikult kogu taime ning ka taimemahla. Viljadest, lehtedest ja juurtest valmistatud keedist ja teed kasutatakse diureetikumina, veetõve, neeruhaiguste, seede- ja menstruatsioonihäirete korral. Välispidiselt kasutatakse lehtedest saadud mahla tedretähnide ja maksaplekkide eemaldamiseks. Petersellilehega hõõrumine vähendab sõgelust sääsehammustuste korral. Ravimtaimena on peterselli kasutamisel ka vastunäidustusi. Rasedad naised ei tohiks seda kunagi meditsiinilistel põhjustel tarbida. Õli, lehtede, seemnete või juurte tarvitamine võib emakat stimuleerida ja põhjustada enneaegse sünnituse. Petersellis on ka palju oksaalhapet, mis võib põhjustada neerukivide teket. Peterselliõli sisaldab furanokumariine ja psoraleene ning suukaudsel tarvitamisel võivad need ühendid põhjustada äärmuslikku valgustundlikkust.

Peterselli lehestik ja kuju sobivad mitmesugustesse kombinatsioonidesse ajakujunduses, ta on kaunis koos paljude taimedega. Peaaegu kõik käharad sordid on head aiakujunduseks, kuigi ´Curlina´ ja `Envy´ on saanud aiandustaimede auhinna ja ´Aphrodite´ arvatakse olevat eriti hea just hilissügisel.

Pilt 4: Peet ja petersell ühes peenras.

Pilt on pärit: http://www.aiaidee.ee/kaunid-suvelilled-peet-ja-petersell/

Kasutatud materjal:

1.       „Köögiviljad ja maitsetaimed“ Lilian Issako Tallinn „Valgus“  1989

2.       „Köögiviljad aega“ Margit Kleemann Tallinn 2003

3.       „Segaaed“ Graham Rice Tallinn „Varrak“ 2006

4.       http://www.rodoaed.ee/soogipeet-kasvatamine-kasutamine-ja-ravitoime/

5.       http://et.wikipedia.org/wiki/Aedpetersell

6.       http://www.terviseleht.ee/200012/12_petersell.php

7.       http://juhendaja.ee/peterselli-kasvatamine-0237samm0/