Peet
Harilik peet (Beta vulgaris) on maltsaliste sugukonda
kuuluv kaheaastane rohttaim, mille alamliike ja teisendeid kasvatatakse
paljudel Euroopa ja Aasia maadel. Tähtsamad on söögi-, suhkru-, sööda- ja
lehtpeet. Söögipeet on kaheaastane risttolmleja taim, tolmleb peamiselt tuule
abil. Esimesel aastal kasvatab leheroseti ja juurvilja, teisel aastal tugeva
puitunud varre ja õisiku.
Toiduks tarvitatakse juurikaid ja
noori lehti. Söögipeedi juurviljad on sordist olenevalt kas ümmargused, lapikümmargused, piklikümmargused või
silinderjad. Sisu värvus varieerub tavaliselt mustjaspunasest heledama või
tumedama lillakaspunaseni, milles eristuvad kontsentrilised ringid. Lehed on
mahlased, pikarootsulised, laia kolmnurkja
lehelabaga, olenevalt sordist ja kasvutingimustest tumerohelise kuni
punakasvioletse värvusega.
Söögipeet on soojusnõudlikum kui
teised juurviljad. Seeme hakkab idanema 5-6o soojuses, optimaalne
idanemistemperatuur on 20-25o. Meie kliimas on kõige parem külviaeg
maikuu keskpaik ning lõpp. Tõusmed on tundlikud öökülmade vastu ja võivad
hävida -2 kuni -3o öökülmadega. Täiskasvanud taimede lehed taluvad
lühiajaliselt -5 kuni -6o, kuid mullast välja ulatuvat juurvilja osa
kahjustab juba -2 kuni -3o. Optimaalne temperatuur on söögipeedi
kasvuks on ja juurviljade moodustamiseks
on 15-25o. Söögipeet vajab palju niiskust. Eriti suur on veevajadus
seemne idanemise ja juurvilja moodustamise ajal juulis-augustis, mil auramise
pind lehtedel on suur ja ilmad tihtipeale palavad. Söögipeet on võrdlemisi valgusnõudlik
taim. Liiga tihedasti asetsevaist
taimedest kasvatab osa vaid lehti ega moodustagi tarbimiskõlblikku juurvilja.
Mulla suhtes eriti nõudlik ei
ole, kuid eelistab keskmise raskusega huumusrikast mulda. Söögipeedi üheks
iseärasuseks on võime kasvada sooldunud muldadel. Söögipeedile on kõige
paremateks eelviljadeks sellised kultuurid, mis saavad orgaanilist väetist või
jätavad mulda palju orgaanilist ainet. Söögipeeti võib paigutada ka kapsa või
kultuuridega kesa (varajane oder, vikikaerasegatis) järele. Vastavalt
vajadusele võib söögipeedi eel kasvatada ka teisi kultuure, kuid tingimuseks
on, et põld vabaneks aegsasti, et hilissuvel ja sügisel saaks efektiivselt teha
mehhaanilist umbrohutõrjet.
Pilt 1: Punapeet.
Söögipeet külvatakse siis, kui
muld on soojenenud vähemalt 8-10o, tavaliselt mai keskpaiku. Liiga
vara külvatud söögipeet võib massiliselt ennakõiduda. Enne külvi seeme
puhitakse. Puhtimata seemnega külvatud peedipõldudel võivad idandid ebasoodsa
ilmastiku korral tugevasti haigestuda tõusmepõletikku. Külvisügavus oleneb
mulla niiskusest ja lõimisest. Optimaalseks sügavuseks peetakse 2,5-3 cm.
Kergema lõimimisega mullal võib külvisügavust 1 cm võrra suurendada. Söögipeeti
võib külvata köögiviljakülvikuga. 45-50 cm reavahega külviks kulub hektari
kohta 8-12 kg I klassi idanevusele vastavat keskmise suurusega seemet.
Reavahesid hakatakse harima kohe pärast peedi tärkamist, seda tehakse
kasvuperioodil korduvalt. Kui külvati optimaalsest suurema külvinormiga, siis
on vaja peeti harvendada. Harvendatakse esimeste pärislehtede faasis.
Optimaalseks taimede vahekauguseks on 10-12 cm. Vaheltharimine lõpetatakse, kui
peedipealsed hakkavad reavahesid katma. Umbrohutõrjeks antakse kas külvieelse
mullaharimise alla või vahetult peedikülvi järel mullapinnale Agil 100 EC
lahust. Esimeste pärislehtede faasis pritsitakse Gesagard 500 lahusega.
Väikestes kogustes kohe
realiseerimiseks saab söögipeeti koristada juba augusti teisest poolest alates.
Säilitatav söögipeet koristatakse teistest juurviljadest varem (alates
septembri keskelt), sest juurvilja maapealset osa võivad öökülmad kahjustada.
Peet säilitatakse temperatuuril 0o. Peedi kuivamise vältimiseks
peaks õhuniiskus olema 98-100%.
Peet on väärtuslik
dieetköögivili, mille dieetiline väärtus seisneb eelkõige paljusid haigusi
ennetavas ja ravivas toimes. Rohkesti soovitatakse peeti süüa vererõhu alandamiseks,
vereloome stimuleerimiseks, ainevahetuse parandamiseks, rasvumise vältimiseks,
pahaloomuliste kasvajate arengu pidurdamiseks jne. Värske peedi pressmahl mõjub
soodustavalt mao, maksa, sapipõie ja soolestiku talitlusele. Seda soovitatakse
tarvitada samuti üldise nõrkuse, kehvveresuse, ateroskleroosi ja südame
rütmihäirete puhul.
Lehtpeedid on püstised, hästi
lehistunud taimed laiade krobeliste, tavaliselt tumeroheliste juurmiste
lehtedega, mida tuntakse paljude nimede all, nagu Šveitsi lehtpeet, merikapsa
peet, leht-punapeet ja spinat-peet (osa sorte üldnimetuse all „punane lehtpeet“
või „hõbepeet“). Laiad leherootsud ja keskrood on värvunud muljetavaldavalt
eredates värvides. See on veel üks köögivili, millele on hiljuti meeldivalt
uusi sorte juurde tulnud, mis lisavad uusi värve pikaealistele ja kõrgelt
hinnatud lehtedele, mille vahelt lõpuks kerkivad metsikud ja imeliselt
ebakorrapäraselt õisikuvarred. Heas mullas võivad lehtpeedid olla tohutu suured
ja mõjukad.
Lehtpeetide värvivalik on
imeline, kõik nad on esindatud segus ´Bright Lights´, mis sisaldab kuldsete,
roosade, oranžide, purpursete, punaste, ja valgete leherootsude ja soontega
lehti kõikvõimalikes tumedamates ja pastelsetes varjundites, kaasa arvatud
roheline ja pronksjas. On ka kindla värviga sorte: `Charlotte´ on erepunane,
`Silverado´ leherootsud ja sooned on valged, `Bright Yellow` on helekollane,
`Fantasia` on oranž ja `Pink Passion` tume lillakasroosa.
Pilt 2: Lehtpeet.
Petersell
Aedpetersell (Petroselinum crispum) on sarikaliste
sugukonna peterselli perekonda kuuluv aromaatne kaheaastane rohttaim. Peterselli
kodumaaks on Vahemeremaad, kus ta tänaseni kasvab metsikult. Kreekast ja
Roomast levis petersell üle kogu maailma. Petersell on väga sage maitsetaim
meie aedades. Vars on peenesooneline, juur käävjas, alumised lehed
pikarootsulised, kahelisulgjad, koosnevad kolmest-neljast sulglehekesest.
Õitseb teisel aastal juulis ja augustis. Esineb kahe teisendina: lehtpetersell,
millel on siledad või käharad lehed, ja juurpetersell, millel on lühike, pikk
või poolpikk juur. Maitseainena kasutatakse lehti ja juurt, ravimina peamiselt
vilju ja juurt.
Kasvab kõige paremini
sügavapõhjalisel viljakal mullal. Kasvatatakse 2. põllul. Paljundatakse
seemnetega. Sobivaimad eelviljad on kartul ja üheaastased söödakultuurid. Köögiviljadest
on headeks eelviljadeks kurk, kõrvits, sibul. Peterselli võib kasvatada ka
söögipeedi järel.
Seeme külvatakse kevadel
võimalikult vara 1-2 cm sügavusele tasasele maale. Tavaliselt külvatakse
kaherealiste ribadena (45-60+7-10 cm), külvinorm 2,5-3 kg/ha. Tärkamise
kiirendamiseks võib seemneraed katta kattelooriga, mis kaitseb taimi ka
kahjurite eest. Petersell tärkab alles 2-3 nädala pärast peale külvi, seetõttu võib
varasema vaheltharimisevõimaldamiseks markeerida külviread näiteks salatiga
(lisatakse 1% salatiseemneid). Varsti pärast külvi või vähemalt paar päeva enne
peterselli tärkamist tuleks teha esimene umbrohutõrje Gesagard 500-ga (3,0-5,0
l/ha).
Peterselli võib terve
kasvuperioodi vältel tarbimiseks lõigata. Enne õisikute tekkimist tuleks
petersell ära lõigata ja kuivama panna. Kuivatamiseks tuleb petersell päikse
eest varjus hoida ja lõpuks mikrolaine- või tavalisse ahju panna. Kuivanud
petersellilehed võib käsitsi puruks teha ja säilitada tuleks neid õhukindlates
anumates. Siledate lehtedega n-ö Itaalia petersell sobib kuivatamiseks
paremini, kuna sel on tugevam maitse. Juurpetersell
koristatakse enne tugevate öökülmade saabumist. Koristatakse kuiva ilmaga.
Pilt 3: Petersell.
Petersell sisaldab väga palju
organismile kasulikke aineid. Lehed ja seemned sisaldavad eeterlikke õlisid
(vastavalt 1-6%), millest peamine on apiool, rasvu (22%), flavonoide ja
glükosiide. Lehed on rikkad raua ja C-vitamiini poolest (190-400mg%);
sisaldavad ka karotiini ja B-rühma vitamiine. Juur sisaldab valku; B1-, B2-, C,
PP-vitamiine; oblikhapet, foolhapet, karotiiini, süsivesikuid (3,4%),
eeterlikke õlisid (0,1%), mineraalainetest kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi,
fosforit. Väidetakse, et täiskasvanud inimese päevase karotiinivajaduse saaks
katta 25g ja C-vitamiini tarbe 50g petersellilehtedega. Loomulikult peaks lehti
tarvitama värskena (lisada toitudele pärast keetmist).
Petersell on väga vana ravimtaim.
Ravimina tarvitatakse peamiselt lehti ja seemneid, kuid loomulikult kogu taime
ning ka taimemahla. Viljadest, lehtedest ja juurtest valmistatud keedist ja
teed kasutatakse diureetikumina, veetõve, neeruhaiguste, seede- ja
menstruatsioonihäirete korral. Välispidiselt kasutatakse lehtedest saadud mahla
tedretähnide ja maksaplekkide eemaldamiseks. Petersellilehega hõõrumine
vähendab sõgelust sääsehammustuste korral. Ravimtaimena on peterselli
kasutamisel ka vastunäidustusi. Rasedad naised ei tohiks seda kunagi
meditsiinilistel põhjustel tarbida. Õli, lehtede, seemnete või juurte
tarvitamine võib emakat stimuleerida ja põhjustada enneaegse sünnituse.
Petersellis on ka palju oksaalhapet, mis võib põhjustada neerukivide teket.
Peterselliõli sisaldab furanokumariine ja psoraleene ning suukaudsel
tarvitamisel võivad need ühendid põhjustada äärmuslikku valgustundlikkust.
Peterselli lehestik ja kuju
sobivad mitmesugustesse kombinatsioonidesse ajakujunduses, ta on kaunis koos
paljude taimedega. Peaaegu kõik käharad sordid on head aiakujunduseks, kuigi
´Curlina´ ja `Envy´ on saanud aiandustaimede auhinna ja ´Aphrodite´ arvatakse
olevat eriti hea just hilissügisel.
Pilt 4: Peet ja petersell ühes peenras.
Kasutatud materjal:
1.
„Köögiviljad ja maitsetaimed“ Lilian Issako
Tallinn „Valgus“ 1989
2.
„Köögiviljad aega“ Margit Kleemann Tallinn 2003
3.
„Segaaed“ Graham Rice Tallinn „Varrak“ 2006
